rew

istun prill ninal juba pikemat aega siin logu läpaka ees ja mõtlen, et kirjutan teile kõigile... kirjutan. jah. kohe. mida? kohe. lähen teen kohvi. tagasi. loen. söön jätsi. kriban ja kleebin muud jama. nüüd.
jep ja näete nii lendabki siin aeg. jube. aga kuna ma tõesti pole muutunud tühjade lubaduste andjaks siis tegelikult ka kirjutan teile NÜÜD kohe siia veits oma tegemistest.
krt aga, mida ma teile jutustan. hmm sellest, et siin on totaalne kliima soojenemine ja talve ei tulegi - kui sis ainult meie omas armsas kõledas kodus. aga samas keedab sis Marcela oma spets suppi ja Lola tuleb poeb sülle ja kõik ongi hää. või tleb oopis härra Baart ja toob kangemat. kõik leiab lõpuks oma tasakaalu.
ja Liv on olnud back for now juba pea nädala, mis on sjuuper. siuke time capsule ongi Barna. olla märkamatult nähtav ja vice versa.
ülikool on haarav ja plahvatusohtlik. vorbin aga töid kirjutada ja tõmblen nagu Chaplin kinos. see hetkeline seisak mis järsult liikumiseks muutub. hüplev ja hüpnootiline ulme.
heh ja teie tahate, et ma kirjutaks miskit. sellist sigri-migri pole võimalik jäädvustada.
kokkuhoid ja kapriisid.
külalised Toulouse'ist. kastanid tules. carne de guerra ja congelados de Sirena.