olemise tabamata ilu

naljakas, kuis tunnetega on vahest nii, et oled ühes momendis ja no kõik on niiii hull ja siis hiljem meenutades tuleb siuke kerge muie suule, aga mõni kord ajad lihtsald silmad suureks ja teed peaga kerge võnke edasi tagasi - nojah oli küll... seepärast meeldib mulle hoopis piinlikke seiku oma mõttelennus rekonstrueerida. varem, kui see pidev trampimine üle toome, mööda alleed ja üle viadukti muutus monotoonseks sai neid ikka meenutatud ja vahest oleksin pea naerukrampides sinna raudteeäärsesse hekki vajunud.

pärkalt ka piinlikud momendid ja igast äpartused rokivad sajaga tagant järgi. mõeldes tagasi top of the rocki vaatele, mis oli wahahuuu, on nüüd pigem see nõksatus edasi tagasi... nagu zoomiks fotokaga ja noh kindlasti killuke seda uhkust I did IT!




loomulikult on NY linnade linn ja nii cosmo ja unetu, et ikka ullult peen. majad on kõrged ja võnguvad tuules, aga on ka neid, mis on siuksed loftid, aga renoveeritud ja redelitega. sis seal meie west-side'is olid siuksed inglisetüüpi ja teispool parki idas olid hoopis siuksed, kus vestibüülid olid nahkdiivanitega ja majahoidja jooksis majaelanikele autouksi avama.

eino filmis, mis filmis. kõikjalt kerkis tossu ja siis lõhnas jälle hot dogide ja bagelsite järgi:p siis kui oled juba china townis hiiglslikke nuudlisuppe ja igast muid pudulojuskeid õginud ja pärast pisikeses itaalias joodavat kohvi nuiamas käinud... avastad ka korea küla ja sis poola ja ukraina jne. kiikad bronxi ja leiad sealt imeilusa orhideede näituse. pühapäeva hommikul harlemis gospelit tänaval kuuldes mõistad, et need shokolaaditibud oleks ikka tulnud varahommikuse päikese käes hoopis ülessulatada ja näkku määrida, et sind mõnda sealsesse kirikusse sisse lastaks. ja brighton beachil tegid juudiplikad seelikutes kevadsuplust. emmega sai greenwichis juustukooki söömas käidud ja teine õhtu jälle jazzu kuulatud.

ühel hommikul enne maasikamägedes ronimist einestasime kohvikus, kus hanks ja griffit blind date tegid ja ma parem ei maini kui häääde kookidega seal tegemist oli! inyaki külastas täpselt sama palju muuseume ja galeriisid kui mina, mis on uskumatu, aga tõsi mis tõsi. näha sai kõike ja rohkemgi veel. üllatasid whitney ja frick. kõike ikka küllaga!!! sis sai puhatud ja magnooliaid imetletud või rottidega kinos käidud. peatselt sai linn koduseks ja manhatten mahtus juba pihku ära. siukest suurt linna on hea külastada.. ei teki paanikat, et aaagh mul see ja too veel nägemata, kuna katsu sa seda kõike hoomata. teed trillallla-trullalla omad avastused ja sis jääb üle vaid naasta või olla lihtsalt õnnelik selle raasukesekese eestki;)





















































































































































































tagasi Kataloonias, kus võib sattuda teele, mis lõppeb nii...




















ja kus igal pidupäeval omad tegelintskid tänavatel







ja meri lainetab igapäev isemoodi

do you rememberhhh......... never was a cloudy day

tuul, maa ja vesi on juba ammu oma olekuid muutnud pärast minu viimast postitust ja kõike vahepeal toimunut enam mäletagi. teen ühe ülevaatliku sigri-migri katse enda tegudest võimalikult ähmast pilti edastada. eks! kõik rahul? tore. rõõmustav. võtke teatavaks, et olete endiselt mu suurimad sõbrad, kellele tahaks sama tihti külla tulla, kui Leopoldil kombeks oli.

põhjanabalt saabusin veebruari algul ja see reis soojendas südant ja tõi lõunamaale kevade. uhhh sõit tagasi oli küll täielik koshmaar, aga olgu need read siin tunnistuseks, et jätkan elu ja tervise juures. nii ja veebruar ongi juba meelest läinud. oli üks pikk piinlemine, et teada saada oma eksamite tulemusi, mis lõpuks oh üllatust üllatust kõik hästi läksid. siis võtsin osa ühest urbanistika alasest seminarist, mis käis ikka 5h loengute kaupa. seega jätkan endiselt kõike ja mitte kui midagi konkreetselt õppides. see semester on mul kaks ainet, millest üks pole alanudki.. rääkimata sellest, et õppejõuga tuleb tema erasekretäride vahendusel kontaktida.

on saabunud see tuntud paanika, et aaa ma olen päevaröövel ja muidusööja (noo seda viimast kohe kindlasti!), aga noh kui sendise täpsusega üüriraha kokku kraabin sis tundub, et luuser veel pole ja muidugi käin ka üritustel, kus võin käpa püsti ajada ja naeratades lausuda, et olen COOL. eino ja hüsteeriahood peavad ju ikka olema, sest muidu ei saa sellele meelerahule ju päriselt pihta.

tööd igatahes pole. vahest helistatakse ja saadetakse mõnele meeleheitlike castingule, kust pahatihti viimasel minutil, pärast pikki ootetunde, jalga lasen. hiljem olen seda püha maru täis, et näed raiskavad mu kallist aega... mulle aitab. te ei tea, kellega teil tegemist on. vapsee mina tõmban lesta ja enam siia tagasi ei tule!!! (klaar ega ju enam ei helistata kah kui nii nipsakas oled). no aga sis on mul vähemalt midagi, mida teistele närviliselt jutustada ja saab taas kummidevilinal mööda linna rattaga kimada, et stabiliseeruda. heh täna sain just võib-olla listi tampax reklaamile, mille castingul ajasin siukseid kärbseid, et anna minna. noo kui ma olen kaks tundi sabas passinud ja mult küsitakse, et kaua sa vee all sukelduda suudad vms. sis ma ikka vastu, et ma esimesena üldse ujuma õppisin kui kõndima ja kohe ühe hingetõmbega teise basseini otsa välja tuukerdan (hiljem tegin proovi ja ei tulnud veeranditki välja... bff ei julgenud end vettegi heita). noh kui välja valitakse sis seon kivi nööriga ümber jalalaba ja passin seal basseini põhjas kaua tarvis.

nädalavahetustel olen ka linnast vahest põgenenud. mägedes ja mujal matkanud. eh käisin inyaki ja carlosega isegi cava tripil.
noh see miskit sarnast nende veini mõisate külastusega. igatahes veeti vagunitega maa alla ja meile avaldati kõik suguseltsi kiivalt hoitud saladused ning pärast anti nektarit mekkida kah. noh aga me võtsime kohe kastiga prooviks ja hiljem tundus ullult lõbus kogu see show. teile vist mitte. aga noh liv teab, et 6 pudelit seda samust cavat paneb juba parajalt rokkima.


siis on hästi palju näitusi külastatud, veits baila bailat tehtud, yogas käidud, loomaias ja piknikul... ja karneval oli. ja oh oh kui palju on veel ees! varsti sis pajatan, kas õunas uss oli ka või polnud(;

pilguga puurides ja silmadega imestades

mõtlesin, et jagan teiga mõningasi tähelepanekuid.
viimased nädalad olen veetnud Catalunya raamatukogus, mis on siuke võimas ehitis, kus gootivõlvide all leidub igast imepäraseid raamatuid ja inimesi. tavaliselt on seal vaikne ja kõle, aga siiski hubane. lehitsen seal oma valitud kirjandust 18. ja 19. sajandist ja vajun iga natukese aja tagant mõttesse. kaon. ja sis kui naasen, avastan, et olen juba pikemat aega piinliku teravusega silmitsenud härrat, kes istub mu kõrval ja mängib malet. pakuks, et vanust 70/80 aasta kanti. elegantsed käed ja enam kui kindlalt baski suur ja terav nina. malelauaks pisike elektrooniline plastplaat, kus peal punased ja valged nupukesed. vaikselt pibisedes jookseb aeg. kui mäng läbi, võtab mees märkmiku ja paneb kirja, mis seis jäi. järgmisena avab ta maleõpiku. vastas istub naine, kes loeb raamatuid päikseprillid ninal. uurib pilte igast värvilistest meremolluskitest... ei tea. kas need siis muudavad värvi või teevad sulla-mulla, kui neid nende prillidega pikemat aega silmitseda. tuleb mees tattooga ja himustab mu mobiili. kusagil ei saa neist ka rahu.
eile tõttasin kodutänaval mööda kahest tädikesest, kes üksteist julgustavalt kõnetasid - jõudu ikka jõudu, küll me pärale jõuame.
kolmapäeval käisin merd vaatamas. võtsin ratta ja kimasin kohale. tegelikult on teine siin samas majade taga, aga kunagi pole aega.. õuduk. aga võimas oli.
üks õhtu käisin ühe plaadikeerutaja stuudios, kes väitis, et eesti naised on lausa kiskjad. pidavat Tallinna klubides latinomeeste peale tormi jooksma. ets kae! polnud mul midagi selle peale kosta..
Hiina.
vaatasime Marcelaga just Metropolist - meeste maailma valitsevad naised.
tahaks teile külla ja lund vaatama tulla. küllap kunagi..

rew

istun prill ninal juba pikemat aega siin logu läpaka ees ja mõtlen, et kirjutan teile kõigile... kirjutan. jah. kohe. mida? kohe. lähen teen kohvi. tagasi. loen. söön jätsi. kriban ja kleebin muud jama. nüüd.
jep ja näete nii lendabki siin aeg. jube. aga kuna ma tõesti pole muutunud tühjade lubaduste andjaks siis tegelikult ka kirjutan teile NÜÜD kohe siia veits oma tegemistest.
krt aga, mida ma teile jutustan. hmm sellest, et siin on totaalne kliima soojenemine ja talve ei tulegi - kui sis ainult meie omas armsas kõledas kodus. aga samas keedab sis Marcela oma spets suppi ja Lola tuleb poeb sülle ja kõik ongi hää. või tleb oopis härra Baart ja toob kangemat. kõik leiab lõpuks oma tasakaalu.
ja Liv on olnud back for now juba pea nädala, mis on sjuuper. siuke time capsule ongi Barna. olla märkamatult nähtav ja vice versa.
ülikool on haarav ja plahvatusohtlik. vorbin aga töid kirjutada ja tõmblen nagu Chaplin kinos. see hetkeline seisak mis järsult liikumiseks muutub. hüplev ja hüpnootiline ulme.
heh ja teie tahate, et ma kirjutaks miskit. sellist sigri-migri pole võimalik jäädvustada.
kokkuhoid ja kapriisid.
külalised Toulouse'ist. kastanid tules. carne de guerra ja congelados de Sirena.

klõps klõps