olemise tabamata ilu

naljakas, kuis tunnetega on vahest nii, et oled ühes momendis ja no kõik on niiii hull ja siis hiljem meenutades tuleb siuke kerge muie suule, aga mõni kord ajad lihtsald silmad suureks ja teed peaga kerge võnke edasi tagasi - nojah oli küll... seepärast meeldib mulle hoopis piinlikke seiku oma mõttelennus rekonstrueerida. varem, kui see pidev trampimine üle toome, mööda alleed ja üle viadukti muutus monotoonseks sai neid ikka meenutatud ja vahest oleksin pea naerukrampides sinna raudteeäärsesse hekki vajunud.

pärkalt ka piinlikud momendid ja igast äpartused rokivad sajaga tagant järgi. mõeldes tagasi top of the rocki vaatele, mis oli wahahuuu, on nüüd pigem see nõksatus edasi tagasi... nagu zoomiks fotokaga ja noh kindlasti killuke seda uhkust I did IT!




loomulikult on NY linnade linn ja nii cosmo ja unetu, et ikka ullult peen. majad on kõrged ja võnguvad tuules, aga on ka neid, mis on siuksed loftid, aga renoveeritud ja redelitega. sis seal meie west-side'is olid siuksed inglisetüüpi ja teispool parki idas olid hoopis siuksed, kus vestibüülid olid nahkdiivanitega ja majahoidja jooksis majaelanikele autouksi avama.

eino filmis, mis filmis. kõikjalt kerkis tossu ja siis lõhnas jälle hot dogide ja bagelsite järgi:p siis kui oled juba china townis hiiglslikke nuudlisuppe ja igast muid pudulojuskeid õginud ja pärast pisikeses itaalias joodavat kohvi nuiamas käinud... avastad ka korea küla ja sis poola ja ukraina jne. kiikad bronxi ja leiad sealt imeilusa orhideede näituse. pühapäeva hommikul harlemis gospelit tänaval kuuldes mõistad, et need shokolaaditibud oleks ikka tulnud varahommikuse päikese käes hoopis ülessulatada ja näkku määrida, et sind mõnda sealsesse kirikusse sisse lastaks. ja brighton beachil tegid juudiplikad seelikutes kevadsuplust. emmega sai greenwichis juustukooki söömas käidud ja teine õhtu jälle jazzu kuulatud.

ühel hommikul enne maasikamägedes ronimist einestasime kohvikus, kus hanks ja griffit blind date tegid ja ma parem ei maini kui häääde kookidega seal tegemist oli! inyaki külastas täpselt sama palju muuseume ja galeriisid kui mina, mis on uskumatu, aga tõsi mis tõsi. näha sai kõike ja rohkemgi veel. üllatasid whitney ja frick. kõike ikka küllaga!!! sis sai puhatud ja magnooliaid imetletud või rottidega kinos käidud. peatselt sai linn koduseks ja manhatten mahtus juba pihku ära. siukest suurt linna on hea külastada.. ei teki paanikat, et aaagh mul see ja too veel nägemata, kuna katsu sa seda kõike hoomata. teed trillallla-trullalla omad avastused ja sis jääb üle vaid naasta või olla lihtsalt õnnelik selle raasukesekese eestki;)





















































































































































































tagasi Kataloonias, kus võib sattuda teele, mis lõppeb nii...




















ja kus igal pidupäeval omad tegelintskid tänavatel







ja meri lainetab igapäev isemoodi